Kultuuriminutid

Neljapäeviti kell 13.20 kõlab kooliraadios kutse koguneda valge klaveri juurde kultuuriminutitele, nii ka eelmise nädal aneljapäeval. Sel korral viisime publiku paariks minutiks kuulama ja kaasa mõtlema meie, neli põhh. Õpetaja Helerin hakkas juba mõni kuu tagasi ühe MuKu rühmaga ette valmistama pillilugu. Kui juba päris hästi välja tulema hakkas või kasutades Oresti sõnu: "Meil on siin nagu väike orkester kohe," tekkis mõte esineda kultuuriminutitel. Kust leida tekst teisele MuKu rühmale, mis pillilooga kokku kõlaks? Olime just kirjutanud jõululuuletusi ja nii rändaski mõte, et kirjutame ise. Ja kuna Tiial see vigur hästi välja tuleb, pöördusime palvega ja tellimusega tema poole. Teemaks sai "Roheline päev valge klaveri juures". Ja nii see lugu sündis ning neljapäeval valge klaveri kõrval ette kantud sai. Aitäh õpetaja Helerin, aitäh armas Tiia, aitäh hea neli põhh, ilus oli!

Roheline päev valge klaveri juures

Mäletan vaid sellest päevast
lille magusat lõhna,
kui ma astusin üle metsalävest,
märkasin lille kõhna

Kaevasin rohetava lille üles
ja kandsin tuppa süles.
Potti istutasin lille,
mis kohe õide läks.

Paari päeva pärast närbus,
ilus lilleke kärbus.
Kallasin vett, vahetasin mulda,
proovisin seemneid, kulda.

Miski ei aidanud,
kuid meelt ma ei heitnud.
Muusikat ma proovisin,
noote valgelt klaverilt koorisin.

Klaveril on imevägi,
headus suurim mägi.
Lill üksinda klaveri peale jäi

ja headuse väe sealt sai.

Oli õhtu juba käes,
lootsin, et unes lille näen.
Ilusa ja sirgena,
rõõmsa ja helisavana.

Hommikul - oh imet -
lill oli ilusam kui samet.
Laiana ja värvikana
nägin lille palet.