Mõned lood, mis on inspireeritud sügisnäitusest

Mul on klassis puu

Mul on klassis puu,
mis jäi haigeks nagu omnibuul.
Tal on kahjuks nii suur suu,
mille sisse mahub mitu õit,
suu on kõigest kõitest.
Tal on väike naljavili,
arva ära, arva ära,
muidu jääb nipitiriks.

Karl Oskar

Värvirikas sügis

Ühel hommikul ärkas unine Johanna. Ta tahtis minna metsa sügist nautima, sest tema emal oli sel nädalal sünnipäev. Ta võttis korvi kaasa. Kõigepealt t aleidis lillat värvi lilled, siis heleroosad ja tumeroosad lilled. Aga siis leidis ta palju, palju marju. Ta võttis marjaraamatu kaasa. Johanna leidi kaks peaaegu ühesugust marja. Vaatas raamatust pildi järgi. Johanna hakkas võtma üht marja. Korraga ta kuulis häält, msi ütles: "Ära võta mind!" Johanna küsis: "Kes sa oled?" "Olen mürgine mari, ära võta mind! Johanna, võta hoopis pihlakat või pohla." "Aitäh!" "Mine ja jookse nüüd koju," ütles Ussilakk. Johanna läks kodu juurviljaaeda. Ta võttis prgandit, kartulit. Johanna emal on nüüd korv täis tervislikke asju.

Katariina

Pohlad metsas

Ammu-ammu, sügisesel ajal oli üks vana mets. Seal metsas ei käinud keegi ja seal ei kasvanud midagi. See mets elas läbi nii tormi kui ka põua. Aga ellu jäi ta mõlemas ilmas. See mets oli imelik, sellepärast ei käinud seal keegi. Ühel ööl kuus ilmus metsa kohale valgus. Mõnel ööl kostis metsast ulgumist, kugi kõik teadsid, et metsas ei ela kedagi. Kui keegi selle metsa läheduses viibis, siis hakkas ta värisema. Üks poiss ei hoolinud värinast ja läks metsa sisse. Metsas oli pime ja väga vaikne. Poiss jõudis metsa keskele, ta oli väsinud ja tal oli nälg. Varsti tõusis poiss kõrgele õhku j apoisi ümber tuli valgus. Ja siis oli maas. Aga midagi oli teisiti. Ta kuulis, kuidas keegi rääkis. Poiss teadis, et see polnud uni. Ta tegi silmad lahti ja siis sai poiss aru, et puu räägib. Varsti sai mets endale sõbraks poisi. Poiss istutas metsa seeni, pohli, jõhvikaid ja mustikaid. Poiss kutsus metsa nii loomi kui ka linde. Ja tänu poisile sai mets ilusaks ja inimesed käisid metsas.

Lily

Minu õde

Elas kord üks Oskar. Ükskord tuli Oskaril kooli tuua "Helde sügis" teemaline meisterdus. Ta tõi kaasa kõrvitsa ja tegi talle näo pähe. Mai läks ta juurde ja vaatas teda. Talle väga meeldis see töö. Järsku hakkas kõrvits pomisema. Mai lõi kartma ja jooksis kiiresti klassi. Mai vaatas ukse juurest kõrvitsat ja kõrvits hakkas liigutama. Mai ei tahtnud enam kunagi seda kõrvitsat näha. Mai rääkis oma mure emale. Ema ütles, et ära karda, äkki tahab ta sinuga sõbraks saada, sest sa meeldid talle. Mai läks hommikul kooli ja rääkis temaga. Kõrtiski hakkas temaga juttu ajama. Nad said väga headeks sõpradeks. Oskar andis kõrvitsa Maile, kuna Mai väga tahtis. Nad mängisid koos. Mai ei hakanud kunagi kodus igav.

Mai

Karl Oskari õde õpib koolis

Lõpuks tuli vahetund ja ta läks metsa. Ta kõndis ja kõndis ja ta järsku oli..., oli.... maal, kus sadas lund. Ta kartis ja külmetas. Ta aga kõndis ja vaatas ringi. Ta nägi taevas kirjeldamatut vaatepilti ja sama ka maal. Ta kuulis: "Ärka üles, ärka üles." Ta kuulas ja kuulas. Kuni lõpuks tundis nõrka maavärinat. Siis juba tugevamat ja veel tugevamat. Kuni tegi silmad lahti ja ema ütles voodi kõrval, raputades õde: "Ärka üles, kooliaeg on käes."

Karl

Loomaaed

Kord elasid väiksed kastanikaelkirjakud. Nende nimed olid Tõrs ja Pars. Ükspäev sattusid nad linna. Nad sattusid korraga loomaaeda. Oli juba pime, nad otsustasid tuttu jääda. Kui nad ärkasid, olid nad mingis suures puuris ja neid jälgis sada olevust. Lõpuks said nad aru, et need olid inimesed. Nendes said väga populaarsed loomad.

Martin

Kapsapea

Elas kord üks kapsapea. Kapsapeal olid porgandist silmad ja nina, oast suu ja lehtedest juuksed. Ta tundus väga õnnelik, sest alati ta naeratas. Aga tegelikult oli ta väga kurb. Vahel pidi ta naeratuse vägisi suule suruma sellepärast, et tal ei olnud ühtegi sõpra. Vahel proovi sta rääkida korviga, kus sees ta oli. Aga kui ta kasvõi proovis korviga sõna vahetada, siis sai korv väga kurjaks. Natukese aja pärast, kui kapsapea omanik Martin nägi, kui kurb ta oli, otsis Martin kapsapeale kohe sõbra heina. Sellest ajast peale oli heinapea väga õnnelik.

Johanna

Tomat ja kaalikas

Elas kord üks tomatilill, kes oli üksik. Ta otsis ja otsis, ta vaatas ja siis ta nägigi seal ühte kaalikat. Kaalikas nägi teda ka. Tomatilill tahtis tema juurde minna, aga tal polnud jalgu. Siis nägi ta inglit, kes lendas ringi ja otsis midagi. Tomat küsis, et mida ta otsib. Ingel ütles: "Olen oma särava võlukepi ära kaotanud." Tomatilill ütles, et ta võib ta lehele istuda ja otsida. Siis ta täitis haldjas ühe ta soovi. Tomat vastas, et tahab kaalika kõrvale. Ja neist said parimad sõbrad.

Gunnar

Kaunis sügis

Redis, Õun ja Kartul mängisid kulli. Korraga hüüdis Õun: "Me peaksime ikkagi välja selgitama, kes selle porgandiauto omanik on." "Selle auto omanik oln kindlasti mina," uhkustas Õun. "Ei, see olen otseloomulikult mina," vaidles Kartul. "Aga see olen ju mina," uhkustas Redis. Ja nad läksid vaidlema. Järsku hüüdis mingi pisike hääl: "Mina tean, kes selle porgandiauto omanik on!" "No, kes siis on, Kukeseen?" "See on muidugi Sügis."

Nell