Matk Vabaõhumuuseumi radadel

Koolinädala lõpetasime väikse matkaga Vabaõhumuuseumis. Tegime naabrite õuele tiiru peale. Vaatasime üle nõiamaja, kelle elanikku nõida õpetaja Jaak oma silmaga näinud on. Mõne aja pärast nägime meiegi mööda teist teed, punane sall üle pea, ühte kahtlase olekuga isendit liikumas. Oli see nüüd nõid? Ei pööranud asjale igaks juhuks tähelepanu ja hakkasime hoopis mõtisklema nimede üle, mis ojadele panna: Võluoja, Roosteoja, Vana-Pruunoja, eriti romantiliseks nimeks pidas õpetaja Jaak Hallitanud Vikerkaare Oja nime. Edasi matkates jõudsime kaardi juurde, et oma teekond üle vaadata. Seejärel jäid meile ette aga huvitavad künkad juurikate ja võsaga - muidugi oli vaja need vallutada ja veidi luurekat mängida. Oskar, Paul ja Johann ei tulnud kuidagi luurekamängu rollist välja ja varitsesid meid edasisel teekonnalgi veel põõsastes, et õigel ajal välja karata. Teerada viis meid mere äärde, kus oli hea lutsu visata, murekivisid (nii ikka Jaak meid juhendas, et neid siis mure korral hea peopesas hoida) korjata ning muuli peal tasa ja targu tasakaalu proovida. Meie esivanemad kogunesid lihavõttepühade ajal esimest korda peale talve kiigele, tegime seda meiegi. Vägevad hood saime sisse. Ja oligi aeg sammud koduvärava suunas seada, veel märkasid tähelepanelikumad meie seast sinililli ja siis jooksuga kooli. Aitäh õpetaja Jaagule vahva koolinädala lõpu eest!