Neljas päev tõi meile päikesepaistet ja paduvihmahoogusid, tegemata ei jäänud aga midagi. Enne lõunat võtsime ette väikse Vihtla ringi matka, nii umbes 4 km. See on tore ringike, kus poole peal saab kiikuda ja väikses järves sulistada. Nii me ka tegime. Matkal rõõmustas meid üks leid: looma pealuu, lambad, kes järve ääres rohtu näksisid, siniste aknaraamidega lagunenud maja, orelimeistrite Kriisade kodukoht ja vana veoauto. Ja muidugi ikka need va sääsed, keda jätkub kõikjale. Tiigi ääres saime kuulata taas konnakontserti. Oma liikumisi alustasime alati rivistusega, nii kõige parem aru saada, kas kõik on kohal.
Neljas päev tõi meile päikesepaistet ja paduvihmahoogusid, tegemata ei jäänud aga midagi. Enne lõunat võtsime ette väikse Vihtla ringi matka, nii umbes 4 km. See on tore ringike, kus poole peal saab kiikuda ja väikses järves sulistada. Nii me ka tegime. Matkal rõõmustas meid üks leid: looma pealuu, lambad, kes järve ääres rohtu näksisid, siniste aknaraamidega lagunenud maja, orelimeistrite Kriisade kodukoht ja vana veoauto. Ja muidugi ikka need va sääsed, keda jätkub kõikjale. Tiigi ääres saime kuulata taas konnakontserti. Oma liikumisi alustasime alati rivistusega, nii kõige parem aru saada, kas kõik on kohal.Peale lõunat ootasid meid taas ees võistlused. Sedakorda oli neid kaks: ringiteade ja ujumisvõistlus. Ringiteates soovisime pea kõik osaleda, kes ei mahtunud võistkonda, aitas teisi võistkondi oma osavõtuga. Ja kihutasime me vägevalt, eks vaadake ise piltide pealt.
Ka ujumisvõistlusel olime suurema osaga kohal. Vesi oli 19 kraadi. Esikolmikusse ujusid end Margaret, Karl Oskar ja Paul, hip-hip hurraa!
Õhtul kohtusime võistkondadega detektiivimängus.
Oli tihe laagripäev!
