Hommikul sõitsime kõigepalt Ragn-Sellisi prügisorteerimisjaama Suur-Sõjamäel. Vaatasime prügiautosid, erinevat sorti kokkupressitud prügi ja seda, kuidas käsitsi eelsorteeritud prügi ikka uuesti üle peab sorteerima, sest välja tuleb visata pesemata või sobimatud pakendid ning üksteisest eristada erinevat liiki pakendid (värviline ja värvitu kile jmt). Nii mõneski tärkas prügikirg ja ikka oli tahtmine midagi head leida – ja leidsimegi! - väga väärtuslikud liiklusmärkide kleepekad, kuid neid ei lubatud kaasa võtta :(
Suurt rõõmu valmistasid sorteerimisjaama tagant õhku tõusvad lennukid, mille kohta oli kohe teada, et need on prügilennukid!
Kui olime tänutäheks üle andnud omavalmistatud purjeka „Prügimäe jumal“ (valmistatud loomulikult prügist, vaata blogi eelnevaid sissekandeid), suundusime edasi Tallinna prügila poole. Vahepeatuse tegime Maardu järve ääres, kus saime käsi pesta ja teemoona nahka pista. Ja siis päris prügimäele! Võib öelda, et see on küll üks inimkonna SUURTEST saavutustest – prügmäe kõrgus oli kaugele näha. Vaatasime uut jäätmekütuse valmistamiseks ehitatud hoonet, komposteerimist ja rehvide purustamist ning sõitsime prügimäe otsa ka, kus nägime, milline peab olema prügimäe alus. Tallinna Prügilale kinkisime tänutäheks keevitusroboti, mille üle prügila juhtaja Allan tõeliselt rõõmustas ja lubas sekretäri selja taha vitriinkappi paigutada.
Karli ema Anu
Aitäh Karli perele meile prügila retke korraldamast!
