Viienda päeva hommikul pidime peale sööki kiiresti toad koristama, sest ees ootas Rõuge retk. Rõugesse vurasime bussiga, aga vat tagasi, kand ja varvas, 6-7 km. Ei olnud häda, hakkama saime. Rõuges vaatasime üle sügavaima järve Eestimaal ja imetlesime viinamäetigusid, kes vihmase ilma tõttu end meile lahkelt Ööbiku ürgorus näitasid. Vesioina süsteemiga tutvusime ka. Tee peale jäi talu, kus pesitsevad põhjapõdrad (need samad, kes talvel Solarise katusele tassiti, ei pidavat sugugi rahulikud tegelased olema, saani ette end rakendada ei lase) ja jaanalinnud. Vaatasime need loomakesed üle. Rõugest tagasiteel seisime küsimuse ees, milline kolmest teeotsast valida. No teadsime, et parempoolne viib laagrisse, aga teised? Nagu muinasjutus, see pidavatki Eestis ainuke paik olema, kus teed nõnda ristuvad. Pärast lõunat võistlesime ringiteates, huvitav ja ikka parajalt väsitav ettevõtmine. Aga me jõudsime veel ka rahvastepalli mängida. Õhtul võiskondades oli rahulikum tegevus: viktoriin.
