Eelmisel nädalal istusime ühel hommikul ringis ja jutustasime ühe sõna kaupa lugu tähistaevast ja see kukkus meil välja vat selline.
Üks suur must täht lendas ükskord üle teise taeva. Ta oli suur ja särav täheke. Ta oli ka karvane. Talle meeldis väga raamatuid lugeda ja nendele pilte joonistada. Üks kiilakas inimene läks kord uurima seda kosmost. Aga avastas hoopis karvase tähe. Kosmoses elasid inimese karvased sõbrad. Kiilaspea nägi ühte kandilist maja, mis oli tähe peal. Maja värv oli kollane. Seal oli palju teleskoope, millega tulnukad vaatasid päikesesüsteemi ning karvane päike tahtis samuti näha kosmost. Tal oli soov minna Kuule, kuid see ei olnud võimalik. Kiilaspäine sõi päikest, ta limpsis Kuud ja jõi musta auku. Kiilaspäine inimene jooksis ning pärast pikutas suure planeedi ümbruses koos tähega, kes oli karvane. Kiilaspäine mees ajas tähe ka päikesesüsteemi ning tõi veel suurema tähe suveniiriks. Siis oli ta rõõmus, kuid inimene ei olnud veel kodus. Ta pidi poes ära käima, kuid oli ikka kosmoses. See oli väga veidra loo lõpp.
