Väljanäitus emade-isade kooliesemetest
Eile ja täna kuulasime lugusid emade-isade koolipäevadest. Hede ema klass riietas luukere koolivormi ning lühinägelik õpetaja ei mõistnud, kes ometi seal taga kogu aeg püsti seisab. Fredy ema klassivennad peitsid motika orienteerumisvõistluse ajal söögi-joogiga põõsasse ja siis läks orienteerumisega veidi aega, no ja õpetajad olid pärast pahased. Lisanni ema jooksis küll kiiresti, aga ei teadnud, kus finiś on ja pidi teisi järele ootama, aga võitis ikkagi. Lily isa hakkas 2. klassis suitsetama, et tüdrukute tähelepanu võita, aga jättis maha, pärast õpetaja tõi teda teistele poistele eeskujuks. Nora ema läks koduteel õrna jää peale liugu laskma, sulpsatas vette ja sai veel ninast vere välja sai - nii ta koju saabus, läbimärg ja verine - ise tõdes: "Küll oli täna raske kodutee." Nelli isal kortsutati 1. septembri kaart kaasõpilase poolt kadeduse märgiks ära, sellepärast et tema enne kaardi kätte sai. Johanni vanaema õppis vaid kahe lapsega ühes klassis. Martini isa päästis auguga kilbis kilpkonna. Tiia ema armastas käia kraavides ja proovida, kas vesi läheb üle kummiku ääre, tavaliselt läks. Roberti isa portfelli taskusse visati muna, mis katki ei läinud, isa viskas selle tagasi ja viskajad jäid akent küürima. Gunnari ema ei osanud veel 1. klassi minnes hästi lugeda ja valis õpetaja poolt valmistatud elukutse sedelitest, kes kelleks tahab saada, kõige pikema sõna "korstnapühkija" ja oli ise veel tähtis, et just see ongi ta unistus, kui teised naerma hakkasid. Karl Oskari ema oli rõõmus, kui pääses laudu katma, sest tavaliselt olid söögiks makaronid juustuga ja need maitsesid hästi. Karli ema käis metsas poistega laipa otsimas, aga ei leidnud. Mai ema pääases ligi suurele päevikule ja sai sõprade hinnete seisu parandada. Oresti emal olid head lauluvõimed, aga ta ei soovinud kooris käia ning sai ootamatult tunnistusele muusika hindeks kahe. Margareti isa otsustas kord suusahüppemäele minnes astuda läbi muusikakooli katsetelt, kus koputas rütmi, kutsuti küll järgmisel päeval tagasi, aga otsustas siiski trenni kasuks. Normani isal aga vedas, neil Hollandid polnud kodutöid. Oskari isal jäid kord koolitööd tegemata, ta otsustas hommikul porilompi kukkuda, et kooli ei peaks minema - see toimis. Irise emal läksid aga kord vanema õega koolikotit sassi. Georgi isa sõbral ei tulnud kord üks sõna meelde, Georgi isa püüdis seda esialgu huultelt öelda, ei saandu sõber aru, seejärel haaras Georgi isa kinga jalast ja tagus seda õpetaja sõnul vastu lauda nagu Nikita Hruśtśov - see sõna oli "kingatööstus". Katariina isa otsustas aga sõpradega tikuväävlitega pauku teha, peale mida kanad külas nädal aega ei munenud. Ta hoiatab aga, et seda ei tohi me järele proovida! Johanna isa mõistis kasutada õigel hetkel õigesti suhkruhaiget klassivenda, tuues kiiresti sööklast suhkrut - kunagi oli talle seda koolis räägitud ja Johanna isa oskas õigel ajal õigesti käituda. Minuga, Kajaga, juhtus aga kord nii, et ma lugesin vene keele tunni ajal salaja laua all krimkat, jäin õpetajale vahele, mille peale hakkasin klassis tema eest ära jooksma, lõpuks hakkas mul vaesest õpetajast, kes oli vanem inimene, kahju, istusin pinki tagasi, aga tema lõi ikkagi mulle pastakaga pähe, mis läks pooleks.
Vat sellised lood, hoidke teie, armsad väiksed sõbrad, oma lood ka hästi meeles, et neid kunagi edasi pajatada!
