Tiia, Lisann, Johann ja MartinJANNI-NANNIPUNN
Mina olen Janni-Nannipunn. Vähemalt mind kutsutakse nii. Mind on kiusatud sellest ajast peale, kui ma kooli tulin. Mind kiusatakse tavaliselt niimoodi, et lõigatakse mu riided auklikuks või peidetakse saapad ära. Mulle see üldse ei meeldi ning ma tunnen end haavunult ja üksikuna. Minu õpetaja on selle kambaga rääkinud, kes mind kiusab. Selles kambas on umbes viis inimest. Mul on tunne, et tahaks ära joosta. Minu vanemad on rääkinud õpsiga, aga õps ütleb, et nemad ei teinud midagi. Ta räägib, et poeg lõikab ise oma riided katki. Ma arvan, et see ei lõppe kunagi.
Tere, Janni,
Oleme näinud, et Sind kiusatakse ja arvame, et Sa peaskid rääkima veel kord oma vanematega. Ja ütlema neile, et ärgu uskugu õpetajat. Sind kiusatakse ja sa vajad nende abi. Kõik lõppeb hästi, kui sa ainult katsud oma vanematega rääkida. Küll nad usuvad sind! Või siis proovi peita telefon filmireźiimi peal ära ja Sul on tunnistus olemas. Kutsu nad veel kord kõik kokku ja palu abi.
Äkki saad ikka hakkama,
Johanna ja Karl
Ma ei tea, miks ma läksin igavusest sinna kampa kiusama. Tahan, et keegi paneks mulle aru pähe, sest teisi ei tohi kiusata. Ma kahetsen, et teda kiusame. Arvan nüüd, et tegin vea. Mul on sisemiselt väga valus. Kui võimalus tuleb, siis paluksin haiget saanu käest vabandust. Kingiks talle midagi. Lõppude lõpuks arvan ma, et nii ei tohi kunagi kiusata! Ükskõik keda, aga ei tohi!
Peta! Peta nii, et ütled, et lähed jooma! Siis kutsu õpetaja või direktor ja jutusta lugu ära, siis oled kambast väljas. Ole valmis PETMA!
Ära mine kunagi kiusajate kampa. Räägi emale ja isale kindlasti. Sa pead vanematele rääkima!!!
Katariina ja Norman
Armas sõber,
kindlasti palu vabandust ja tee kingutus, seda Sa ju higes soovid. Ole julge ja aus enda suhtes,
Kaja
