laupäev, 19. mai 2012

Ajalooline jalutuskäik Viljandis

Linnades ja looduses võivad ehitised ja kohad ajaga väga muutuda. Vaatame näiteks ühte päris sügavat vallikraavi. Orduajal kasutati seda ordulinnuse või koguni terve linna kaitsmiseks. Ning see osutus üheks väga tõhusaks abiliseks. Kuid nüüd, uuemal ajal, ei ole linna vaja vaenlase vägede eest kaitsta. Õnneks. Kaasajal saame vallikraavi ääres lihtsalt jalutada. Imetleda kaunist loodust, vaadelda tärkava kevade märke, kuulata linnulaulu. Talvel on siin vahva kelgutada. Kujutlen ette, kuidas lapsed hõisates ühest kraaviservast alla libisevad ja kui hoog satub hea olema, siis teisest servest jälle üles jõuavad.
Viljandi ordulinnusest on järel vaid varemed. On erakordne mõelda, et kunagi töötasid ja võitlesid siin inimesed. Vedasin näpuga üle vareme seina ning mõtlesin, et mitmedsajad aastad tagasi oli siin ka üks tüdruk, kes puudutas samu kive ja kohti. Minu jaoks oli see müstiline.


Viljandi linn on üks väga vaikne koht. Ei sõida siin palju autosid ning inimesed tunduvud kuidagi rahumeelsed. Isegi pisut unised. Äkki see ongi sellepärast, et kunagi toimusid siin suured ja tähtsad lahingud. Ega siis unistamisest ja aeglasest kulgemisest saanud juttu olla. Aga nüüd, rahuajal, saavad inimesed nautida. Seda kaunist linna ja ilusat loodust . Aitäh teile, vaprad sõjamehed!

Nora

Sokk ja sukk


Sukk: Kuule, lähme küürime ennast vees nüüd korralikult puhtaks.
Sokk: Oota, ma uurin veel nende varemete kohta ära ja siis.
Sukk: Ka teised on juba minemas!
Sokk: Lähme meie hiljem.
Sukk: No okei. Ma lähen uurin pilvesid.
Sokk: Hmm, see kivi siin on aastast 1795 ja no ma ei tea, okei, mine ja see kivi sealt kraavist...

Nii panigi sukk minema ja liugles pilvedega kaasa, aga sokk püsis müüride juures.
Õhtuks oli üks ühelpool jõge, teine teiselpool jõge.

Sokk: Kuidas sa sinna said?
Sukk: Ma ise ka ei tea.

Sellest ajast peale ongi sukk pikem kui sokk, sest ta venis üle jõe ja oli kui sokile silla eest.

Karl