1926. aastal avati Sakalamaa ehk Eesti Vabadussõjas hukkunute mälestussammas.1933. aastal avati ka langenute ühishaud. Seda austati väga, kuna sinna olid ju maetud Eesti vabastamise eest võidelnud.
Eestlaste kompleks Vanal Kalmistul ei jäänud just kaua ilusaks, kuna 1940. aastal okupeerisid Vene võimud Eesti Vabariigi. Seejärel tulid aga Saksa väed, kes asusid samale kalmistule matma oma sõjaohvreid. 1944 aastal tulid tagasi Nõukogude Liidu väed ja 1945 lasid nad õhku kalmistu keskse monumendi. Hiljem peksti puruks ka hauatahvlid ja kalmistut ümbritsev piire ning veeti asemele mullakiht. Kommunistid ei tahtnud, et inimesed käiksid austamas Eesti Vabadussõjas hukkunuid, kuna nüüd olid teised ajad ja nemad olid võimul ja nad tahtsid ajaloost rääkida nii, nagu see neile kasulik oli.
Neil, kes Vabadussõda mäletasid, keelati seal kalmistul käimine ära; õigupoolest oli hirm tagakiusamise eest see, mis inimesed kalmistust eemal hoidis.
Alles 1991. aastal tekkis eestlastel võimalus Eesti Vabadussõjas võidelnute kalmistu taastada. Samal ajal taastati ka Saksa kalmistu, kuid nagu ma aru sain ei ole selle eest enam hoolt kantud.
Kuigi kõik , kes on sõjas osalenud on õnnetud, nii võitjad kui kaotajad, nii elevad kui surnud. Ma usun, et enamus(peaaegu kõik), kellel on tulnud relv käes teistele vastu minna ei ole seda soovinud. Nad on teinud seda seepärast, et neil pole olnud valikut – kas jääd ilma vabadusest, jääd ilma lähedastest või jääd ilma elust.
Sellepärast on arusaadav, miks hiljem nii võitjad kui võidetud kokku maetakse- mõlemad on sõja ohvrid.
Mina arvan, et nii Eesti, Saksa ja ka Vene sõdurite haudu peaks korrastama. Kõigil nendel sõduritel olid oma lähedased. Inimesed, kes nendest hoolisid , kelle nimel nad end ohverdasid ja kes neid pärast surma igatsesid. Meie võimuses on võtta kivi nende lähedaste südametelt ja anda neile see lohutus, et nüüd saavad sõdurid rahulikult puhata. Anda neile hingerahu.
Vahest mõttes, vihkan ka mina neid sõdureid, kes tapsid minu esivanemaid, kuid siis ma mõistan, et sõduritel ei olnud valikut. Kas tapetakse sind või tapad sina oma vastase. See on jube olukord ja see on asi, mida me peame edaspidi vältima. Me peame oma asju ajama nii, et meie rahvas enam kunagi sõtta ei satuks. Ja kõik teised rahvad samuti.
Johanna
