Ärgates tunnen, kuidas keegi istub mu seljas, ma seisan püsti, miski aitab mul püsti seista ning ma ei suuda liigutada. Igal pool käib kolksimine ja tagumine. Keegi hüüab: ,,Hobuse tagumine vasak jalg on liiga sirge!'' ning keegi tugev mees asub seda kõveramaks painutama. Huvitav on see,et ma ei tunne midagi. Üritan silmad lahti teha... Näen,et minu ümber sehkendavad suured tugevad mehejurakad kinnitades mind aluse külge. Tunnen Laidoneri raskust ome seljal ning näen tema sõjasaapaid oma külgedel. Vähemalt mu isand on minuga. Ma saan vaadata, mõelda ja kuulata, kuid mitte liigutada. Tunnen oma nüüdseks pronksist süda aeglaselt tuksumas...
Nii olen ma tuksunud, mõelnud, vaadelnud ja kuulanud juba kaua-kaua. Iga päev käib minu juures uus rahvasumm, mind uudistamas, eelkõige muidugi Laidoneri, aga ka mind. Ühel kaunil soojal päeval vaatas üks väike poiss mulle targa pilguga otsa, mis puudutas mind hingepõhjani. Ta paitas mu nina ja sosistas: ''Tuksugu su süda edasi, olgu see kasvõi pronksist, sest sina oma isandat ei jäta.'' Naeratas mulle ja jalutas aeglaselt minema. Iga päev ma mõtlen sellele. Alati edasi, alati õiges rütmis.
Nell
Ma tean, et Laidoner oli Eesti Vabariigi ajal väga tuntud kindral. Miks on tema ausammas pandud just Viljandisse? Googeldasin ja leidsin…
Johan Laidoner sündis Viljandimaal Viiratsi vallas Raba talus Jaak Laidoneri ja tema naise Mari Saarseni esimese lapsena. See on nüüd küll kummaline! Minu ema nimi oli enne abiellumist oli Mari Saarse! Äkki on Johan Laidoner meie kauge sugulane... See on nüüd küll asi, mida ma võin arutleda väga kaua! Aga liigume edasi. Laidoneril oli 3 venda: Villem, Peeter ja Osakr. Ma arvutasin ära, kui palju vahet neil kõigil oli.
Johan-Villem=2 aastat
Johan-Peeter=4 aastat
Johan-Osakr= 8 aastat
Okei. Johan õppis esialgu Viljandis, hiljem Vilniuse söjakoolis ja Peterburi kindralstaabi akadeemias. Temast sai tuntud ja haritud sőjaväelane.Tema osales Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas.
Paljud eestlased ei mõistnud, miks hakata Eestit kaitsma Vene vallutajate vastu, kellel oli mitu korda suurem armee kui Eestil. Nad ei saa ju vastu niikuinii! No mis mõttes? Oma isamaad tuleb kaitsta! Kui sõjas jääks üks inimene puudu, siis mina olen vabatahtlik! Ausalt! Mina olen nõus Eestit kaitsma, kui vaja on. Konstantin Päts kutsus Johan Laidoneri Eesti vägede ülemjuhatajaks. Ta hakkas kohe riigi kaitset korraldama. Tänu Laidoneri veenmisele, tulid appi soomlased ja inglased. No see oli nüüd küll üllas tegu.
1940. aastal küüditati kõik Eesti tähtsamad riigitegelased Siberisse, sealhulgas ka Laidoner. Siberis ta ka suri 1953. aastal.13 aastat! See oli nii pikk aeg!
Tema monument on Viljandis, kuna tema sündis seal ja tema koolipõlv möödus seall. Inimesed mäletavad teda siiani. On ka neid, kes tahaks teda unustada, kuid siiski on ta meie paljude südametes, sest tema oli űks nendest, kellele vőlgneme oma vabaduse.
Katariina
.JPG)
Vaadates seda kuju näen, et Laidoner ongi üks neist inimestest, kes Eesti rahva jaoks sümboliseerib võitlustahet ja pealehakkamist ning oma põhimõtetele kindlaks jäämist.
Ta sündis Viljandimaal ja ta elas ning õppis Viljandimaal. seepärast seisab see monument just siin.
Mulle meeldisid Laidoneri mõtted riigi iseseisvuse kohta. Seda lugedes sain aru, et selles mõttes on kõigi eestlaste suurim unistus täitunud!
"Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles on ka teiste kõrval vaikne osa minu teeneid. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees — ei häbene oma tegevuse eest. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis ca 21 japool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühike aeg, aga olen kindel, et eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab oma riikliku iseseisvuse".
Mõtlen sellele, et Laidoner ei saanudki enam tagasi oma kodumaale, milleeest ta sõjaväe ülemjuhatajana võitles. Ta suri Venemaa vanglas ja oma mälestustes kirjutas ta: " "Estonia, with all thy faults I love thee stiil". J. L. Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi. (Kirjutatud Kirovi vanglas)"
Kui Laidoner näeks seda, et tema ratsamonument seisab siin tema kodukohas, teaks ta et ükski ta pingutus polnud asjata. Selles mõttes on ta tagasi oma kodumaal ja meie võime tänulikud olla, et Eesti on nüüd vaba!
Annabel
Laidoner, kui ma sellele nimele mõtlen, siis mis mulle esimesena pähe tuleb. Kangelane ? Ebaharilikult noor kindral? Ei usu eriti, pigem midagi kujutluspildi sarnast, kus Vabadussõja võitlejate hing koosnes killukestest. Killuke Laidoneri juhtimisoskust, killuke Pätsi järjekindlust, killuke Kuperjanovi oskusi jne. Igaüks selleaja kangelastest moodustas kokku ühe suure hinge, kes võitles Eesti vabaduse eest. Noh, võib-olla ei seleta ma hetkel arusaadavalt, ma püüan mõista anda, et näiteks, kui oleks ainult olnud Kuperjanov ei oleks saanud
Eesti vabaks, iga inimene andis oma panuse ja see viiski võidule :)
Tiia
